Näiteid õpisüsteemidest

Ülesanne

Õppedisaini aluste loengu esimeseks ülesandeks oli tutvuda ja tutvustada erineva struktuuri ja õppimiskäsitusega veebipõhiseid interaktiivseid õpisüsteeme. Järgnevaid süsteeme olen ise kasutanud ning julgen neid soovitada ka teistele:

Lingvist – Lingvist on veebipõhine keeleõppe platvorm, mille arendustegevus toimub muu hulgas Eestis. Platvormi avalik beetaversioon on kättesaadav 2014. aastast. Lingvistis saab hetkel õppida kuute keelt: eesti, inglise, vene, hispaania, saksa ja prantsuse. Eesti keeles saab neist õppida kolme keelt: inglise, eesti (erikursus) ja prantsuse. Lingvisti teenuseid saab kasutada nii interneti põhiselt, kui ka väga mugavalt nutiseadmest, kuhu selle tarbeks on loodud eraldi äpp.

Pranglimine – Peastarvutamise õpetamise ja harjutamise tarbeks loodud veebipõhine platvorm Miksikese keskkonnas. Kasutaja osa on kirjutatud JavaScriptis. Idee ja rakenduse autor on Prangli saarel Prangli põhikooli direktorina töötanud Kalev Põldsaar. Platvorm on väga lihtne, võimaldab igapäevaselt ajapeale peastarvutamist harjutada, kui ka osaleda üle eestilistel võistlusel. Uuendusena on Pranglimisel olemas ka oma nutirakenduses kasutatav äpp.

ELIIS – Internetipõhine infosüsteem (eLasteaed) mis on mõeldud kasutamiseks alusharidust pakkuvates asutustes. Eesmärgiks on lihtsustada lasteaia igapäevast asjaajamist kõigi osapoolte jaoks – lasteaiaõpetajatele, lapsevanematele, juhtkonnale ja kohalikele omavalitsustele. ELIISi kasutamine lapsevanematele ja õpetajatele on tasuta. Koondab endas kõike lapsevanemale vajalikku infot tema lapse tegemiste kohta lasteaias.

See on väike ülevaade õpisüsteemidest mida ise olen kasutanud ning kasutan ka edaspidi. Kõikide ülaltoodud õpisüsteemide kasutamine on äärmiselt lihtne ning kasutajasõbralik. Nad täidavad kindlaid funktsioone ning teevad oma olemasoluga lihtsamaks igapäeva tegevused nagu näiteks keeleõpe, matemaatika õpe, suhtlus lasteaiaga jne.

Canvas – ainult hea!

Ülesanne

Seekordne ülesanne hõlmas endas ühe õpikeskkonna katsetust. Mina valisin katsetamiseks sellise keskkonna nagu CanvasValiku langetasin peamiselt sellepärast, et värske tudengina oleme saanud septembrist alates katsetada erinevaid õpikeskkondi aga kõige parema mulje on mulle kui õppijale siiani jätnud just Canvas.

Oma kodulehel tituleerivad nad enda missiooniks edendada avatust ja innovatsiooni hariduses.

Nende mõistes tähendab avatus järgnevat:

  • Vaba sisensemine ja vaba juurdepääs. Avatud sisenemine kõigile õppijatele üle kogu maailma ja pidev juurdepääs kursuse materjalidele ka pärast selle lõppu.
  • Avatud sisu. Avatud litsentsimisvalikud ja sisu jagamine Canvas Commonsiga, kus teistel juhendajatel on võimalus kogu sisu uuesti kasutada, parandada, kokkumiksida, säilitada ja levitada.
  • Avatud platvorm ja ökosüsteem. Avatud platvormil on võimalik integreerida kolmandate osapoolte erinevaid tööriistu.
  • Avatud informatsioon. Avatud ning deidentifitseeritud Canvas Networki andmed ja uuringud analüüsimiseks ja sünteesimiseks.
  • Platvormi neutraalsus. Sinu kursus. Sinu eesmärgid. Sinu valikud. Meie tagame platvormi innovatsiooniks ja eksperimenteerimiseks.

Kuna mulle kui õppijale on antud platvorm väga sümpaatne, siis otsustasin teha sinna ka proovikursuse ja näha millisena näeb platvormi õpetaja.  Esimese sammuna tuli nagu ikka sisestada kursuse nimi, ning valida kursusele litsents – valikus oli kaks tavalistsentsi: privaatne (autoriõigustega kaitstud), avalik omand ning kuus erinevat Creative Commons litsentsi.

Edasi jõudsin kursuse loomise nn “töölauale”, kus kõik on nagu õppijagi poolel väga lihtne ja selge. Kursuse saad jagada mooduliteks, ning iga mooduli juurde on võimalik lisada erinevaid funktsioone alustades ülesannetest, kuni erinevate testide, koostööde jms.

 

Kogu süsteem ja selle ülesehitus on väga mugav ning kasutajasõbralik. Valikud on väga selged ja ühtselt mõistetavad. Väga mugavaks on tehtud ka iga ülesande, testi jms. hindamine. Hindamise ülesseadmise näidis on siin:

Kogu platvorm jättis pigem väga mugava ja kasutajasõbraliku mulje. Mina katsetasin seda puhtalt enda peal kursuse loomise aspektist – õppijana olen seda katsetanud juba paar kuud ning hetkel kõigist kasutusel olevatest keskkondadest (blogi, eDidaktikum, Moodle jne) on ta minu vaieldamatu lemmik. Just tema kompaktsus, lihtsus ja kasutajasõbralikus on need märksõnad, mis teevad sellest keskkonnast ühe hetkel kõige trendikama ja kiiremini areneva õpikeskkonna.

Kokkuvõtte Merrilli artiklitest

Ülesanne

Antud ülesande edukaks läbimiseks lugesin esmalt läbi kaks Merrilli artiklit: A Task-Centred Instructional Strategy ja A Pebble-in-the-Pond Model For Instructional Design. Autor kirjeldab mõlemas artiklis kivike tiigis juhendamismudelit ning selle eeliseid traditsiooniliste juhendamismudelite ees.

Esimeses artiklis (A Task-Centred Instructional Strategy) kirjeldab autor disainiprotsessi nelja põhitegevuse edasiarendust (Merrill, 2002):

  1. Määratlege üks reaalne ülesanne,
  2. määratlege ülesannete jada,
  3. määratlege osateadmised ja oskused igaks ülesandeks,
  4. määratlege juhtimisstrateegia ülesandekeskseks õpetamiseks.

Traditsioonilise õpetamise kontseptsiooni kohaselt on õpetamine õpilastele uue informatsiooni andmine. Sellises õpetajalt õpilasele õpiprotsessis aga ei tekis õppija jaoks mingit seost omandatava materjaliga ning nad ei suuda seda rakendada igapäevastes situatsioonides. Merrilli ülesandekeskne õpetamine on aga hoopis vastupidine. Merrilli ülesandekeskne õpetamine keskendus eluliste näidete kasutamisele õpetamises. Läbi eluliste näitede suudab õppija õpitavaga samastuda, tal tekivad õpitavaga seosed ning ta suudab õpitavat materjali hiljem rakendada oma igapäevaelus. (Merrill, 2002)

Merrill alustas ülesandekeskset õpetamist kirjeldades esmaseid õpetamise printsiipe (first principles of instruction) (Merrill, 2002):

  1. Probleemid/ülesanded: anna õppijale eluline tervikülesanne.
  2. Aktiveerimine: aktiveeri õppija eelnevad teadmised.
  3. Demonstreerimine: tee kõik näitlikult ette.
  4. Rakendamine: rakenda oma uusi teadmisi konkreetse ülesande lahendamiseks.
  5. Lõimimine: lõimi õpitut oma igapäeva eluga.

Esmastest õpetamise printsiipidest kasvas väljas “Kivike-tiigis”  õppedisaini mudel, milles on kesksel kohal elulise probleemi lahendamine läbi erinevate aspektide. Autori kohaselt peaks eluline  ülesanne hõlmama endas vähemalt kolme aspekti: sisendit, eesmärki ja lõpptulemust (Merrill, 2007). Elulisele ülesandele järgneb analüüs, ehk mõtestatakse lahti, milliseid oskuseid on õppijal vaja, et antud ülesanne edukalt sooritada. Kolmandaks on oskuste kaardistamine ehk strateegia loomine. Neljandaks on õppimise funktsionaalsuse kujundamine nii, et see toetaks õppetööd. Ning viimaseks viiendaks aspektiks on valmis mudeli tootmine ja turustamine. (Merrill, 2007)

Joonis 1. “Merrilli Kivike-tiigis” mudel (Merrill, 2007)

Mudel “Kivike-tiigis” on osutunud äärmiselt produktiivseks. õpitulemused antud mudelit kasutades on kasvanud ning õpitu on õppijatele paremini kinnistunud, kui seda oleks suutnud traditsioonilisemad õpimeetodid. Antud mudeli rakendamine minu igapäevatöö kontekstis oleks keeruline, kuna minu põhitöö ei ole kuidagi seotud õpetamisega, küllaga saaksin antud mudelit rakendada tulevikus, kui suudan kinni pidada õppima asumise eesmärkidest ning rakendada õpitud teadmisi koolituste näol.

Kasutatud materjalid:

Merrill, D. (2002). A Pebble-in-the-pond Model For Instructional Design. Performance Improvement, 41(7), 39-44. http://mdavidmerrill.com/Papers/Pebble_in_the_Pond.pdf 

Merril, D. (2007). A Task-Centered Instructional Strategy. Journal of Research on Technology in Education, 40(1), 33-50.   http://mdavidmerrill.com/Papers/Task_Centered_Strategy_published.pdf 

Õpikeskkonna ja võrgustiku roll õpiprotsessis

Ülesanne

Õpikeskkondade mõistega lähemalt tutvumiseks valisin Väljataga, Pata ja Priidiku koostatud Tiigriõpe: Haridustehnoloogia käsiraamatu. Antud käsiraamatu õpikeskkondade peatükiga tutvudes mõistsin, et õpikeskkonna mõiste ei ole minu kui Y-generatsiooni põlvkonna esindajale võõras – olen üles kasvanud maailmas, kus mind ümbritseb tehnoloogia, mis areneb kiiremini kui kunagi varem. Sellest lähtuvalt olen õpikeskondi nii ise kasutanud (nii hetke õpingutes, kui kavarasemates õpingutes), kui ka loonud.

Õpikeskkonnad võib jagada laias laastus kolmeks:

  • Füüsiline keskkond – kõik materiaalne, mis toetab õppimist.
  • Virtuaalne keskkond – avatud ja suletud õpikeskkonnad.
  • Hübriid keskkond – füüsilise ja virtuaalse keskkonna kombineerimisel tekkiv keskkond.

Käsiraamatu selgitused õppikeskkonna mõistele olid arusaadavad ning loogiliselt lahtiseletatud. Olen täiesti nõus väidetega, et eelnevalt on õpikeskkonnad olnud peamiselt õpetajate pärusmaa – muutes nende tööd lihtsamaks ning tehnoloogia, kui ka erinevate lähenemiste arenemisega õppetöös on ka õpikeskkonnad arenenud, muutudes õpetaja kesksest rohkem õppija keskseks. Uue teadmisena võtsin endaga kaasa vookogude kasutamise. Olen küll antud mõistega ja pakutavate lahendustega teinud iseseisvalt tutvust magistri õpingute esimesel kuul, kuid antud käsiraamat seletas hästi lahti vookogude olemuse ning pani mõistma nende kasulikkust.

Oma senises töös, olles projektijuht ja mitte õpetaja, olen e-õppe ning virtuaalsete õpikeskkonadega loomisega kokku puutunud pigem vähem, kuid vajaduse põhiselt (olles kaasatud õppekava arendusprojekti, mille tulemusena valmivad uued kursused, millest üks on ka e-kursus) olen siiski tutvunud näiteks Moodle ja Google Classroomi keskkondadega, et nende olemust ja funktsioone siis juba edasi selgitada kaasatud õppejõududele.

Hetkel ise uuesti õpinguid alustades ning olles lapsevanemaks eelkooliealisele plikatirtsule, olen pidanud kasutama juba päris mitmeid nii avatud (peamiselt blogid), kui ka suletud õpikeskondasid (E-lasteaed, ELIIS, Canvas, Moodle jne). Minu hetke lemmikuks on Canvase keskkond, mis on äärmiselt kasutajasõbralik ja oma olemuselt väga hästi strkutureeritud. Loodan väga, et antud keskkonda kasutavad ehk ka teised õppejõud tulevastes loengutes.

 

 

Haridustehnoloogia ajalugu – õpimasinad

Ülesanne

Minu jaoks haridustehnoloogia ajalugu, kui selline oli varasemalt tükk tühja maad. Oma kogemuste põhjalt olin tuttav vaid tehnoloogia arenguga (nii isiklik, kui ka kaudne kogemus teadmiste näol), ning sellega, milleks seda kasutati.

Minu isiklik esmane kokkupuude arvutitega jääb nagu paljudel teiselgi ajavahemikku 1994-1995. Nendel aastatel õnnestus meil tänu tutvustele soetada endale esimene isiklik lauaarvuti, milleks oli nn “486” ehk Intel-i486 protsessoril töötav lauaarvuti, millel peal operatsioonisüsteem MS-DOS. Selle esimese arvutiga sai tutvutud päris põhjalikult nii seest, kui ka väljas, ehk et hetkel mil ta enam oma põhifunktsioone piisavalt hästi edasi ei andnud, otsustasime ta juppideks lahti võtta ning arvuti riistvara hingeeluga lähemalt tutvust teha.

Sealt edasi jätkusid kokkupuuted tehnoloogia arenguga juba arvuti tundides koolis ning mõne aja pärast päris isikliku sülearvuti ning mobiiltelefoni soetamisega.

Viidatud materjalidega tutvused, oli aga haridustehnoloogia arengu seisukohalt väga põnev tõdeda, et haridustehnoloogia ajalugu ulatub kaugemasse minevikku kui ma seda endale ettegi oskasin kujutada. Esimene õpitegevuseks ettenähtud masin patenteeriti juba aastal 1866 Halcyon Skinneri poolt kirjutamise õppimiseks. Õpilase ülesandeks oli kirjutata õigesti üks sõna või sõnade paar. Sõnad võisid olla kuni 8 tähelised ning neid sai sisestada masina esiküljel asetesevate klahvide kaudu. Masin polnud küll kahjuks laialdaselt levinud ega leidnud ka ülemäära suurt kasutust. (Benjamin, 1988).

Laialdasemalt hakkasid õpimasinad levima alles 1960. alguses, kui neist räägiti rohkel, ning nende kohta peeti mitemeid rahvusvahelisi konverentse, ning nendest kirjutasid mitmed juhtivad teadusajakirjad. Õpimasinaid kiideti ning laideti samaväärselt. Kümnendi lõpuks huvi õpimasinate vastu kahanes ning juba uue kümnendi lõpus vahetasid arvutid õpimasinad jäädavalt välja (Benjamin, 1988).

Sealt edasi hakkas ajajärk, mida Molnar (1997) oma artiklis kirjeldab kui personaalarvutite revolutsiooni ning mida meie teame haridustehnoloogia ajaloo käsitlusest kui arvutipõhist õpet, ehk siis seda mida on viljeletud meie üldhariduslikes koolides veel tänase päevanigi, kuigi sinna kõrvale on vaikselt tekkinud ka veebipõhine õpetamine, e-õpe ning tehnoloogiapõhine õpe (Põldoja, 2016).

Õpimasinate ja tehnoloogia ajalooga tutvumine andis ka täpsema ülevaate haridustehnoloogia ajaloost. Täpsemalt vajaks veel uurimist millised on tehnoloogiapõhise õppe, kui klassifikatsiooni viimase astme võimalused ja väljakutsed ning milline võiks olla järgmine samm tehnoloogiapõhisest õppest edasi? Robotitepõhine õpe?

Viidatud allikad:

Benjamin, L. T. (1988). A History of Teaching Machines. American Psychologist, 43(9), 703–712.

Molnar, A. (1997). Computers in Education: A Brief History. The Journal. Loetud aadressil http://thejournal.com/Articles/1997/06/01/Computers-in-Education-A-Brief-History.aspx

Põldoja, H. (2016). The Structure and Components for the Open Education Ecosystem: Constructive Design Research of Online Learning Tools. Helsinki: Aalto University. http://urn.fi/URN:ISBN:978-952-60-6993-7

Powered by WordPress.com.

Up ↑

Create your website at WordPress.com
Get started